Teine poolaeg

Ajaks kui oma kogu kupatuse olime suutnud oma uude koju tassida, hakkasime pidama plaani remontiks. Oli ju vaja kõik korda teha, uus elutuba,magamistuba, wc ja vannituba. Nii me siis tasapisi pihta hakkasime, mina oma suure kõhuga kõige rohkem õhinas, ilmselt oleks ma maja ka tookord püsti pannud. Raseduse viimane trimester kulges hästi, polnud ei mingeid vaevusi ega tujusid, kuni selle hetkeni kuni hakkas jaanipäev kätte jõudma. Nimelt oli mul nädal enne seda suurt tralli eelviimane kord käjja oma suureks paisunud kõhuga arsti juures kontrollis. Tookord ei olnud vereproov korras, liiga palju valku.. Pidin mingeid küünlaid endale sisse ajama ning sööma palju kodujuustu (väkkk....) ja muidugi suutsin ma netist absoluutselt kõige hullemad artiklid üles otsida, mis ajasid mind endast veel rohkem välja. Isegi R. oli kurb ja õnnetu, ilmselt esimest korda kui ta uskus ka googlet :). Arst ju ka ometi mainis, et kui paari päevaga pole asi paremaks läinud, tuleb sünnitus esile kutsuda. Muidugi ju hakkas mu peas sadu asju keerlema, esiteks juba vannitoa remont, mis polnud sugugi veel valmis. Minu ja R. õnneks oli kõik kahe päeva pärast korras, täpselt nagu midagi poleks olnudki. Saime veeta rahulikud jaanid ning keskenduda peagi sündivale beebile.
Juuli alguseks said kõik beebi jaoks vajalikud toimetused tehtud, voodi sai kokku pandud, riided pestud ning haiglakott pakitud.
Viimane õhtu enne sündi, kui me R. magama heitsime, laususin talle, et taaskord jälle üks päev möödas ja polegi pidanud haiglasse minema. Ootasin ma ju lapse sündi niii väga. Öösel 1:41 käisin esimest korda tualetis. Seekord polnud mingit valu, umbes 10 minutit hiljem hakkas kõht kergelt (nagu ikka vääääga kergelt) valutama, mõtlesin, et kas nüüd lõpuks saabki. Umbes tund aega wc vahet käies ärkas ka R. üles. Ega ta väga midagi aru ei saanudki, rääkisin talle ära siis, et natuke ikka valutab ka, aga et pole hullu midagi ja heitku tagasi voodisse magama, küll ma äratan kui midagi on. Kella poole nelja paiku oli R. juba päris kärsitu ning tegi ettepaneku haiglasse minna. Mina muidugi naersin ta välja, pole mul ju midagi viga,küll üle läheb, ma ei hakka niikuinii sünnitama veel. PS! Valude vahe oli u 5 minutit. Pika moosimise peale ma lõpuks nõustusin, panin omale hilbud selga ja istusin autosse, 3:58 jõudsime haiglasse, mind vaadati üle ja öeldi et noh, eks sa siis ole, aga sünnituseni on veel väga pikk maa. Avatust oli vaid 3cm. Panin omale haiglakitli selga ja hakkasin valutama. Sel hetkel ma enam kellaaegu ei tajunud, mingi aeg tehti KTG, selleks ajaks olid valud juba tunduvalt tugevamad, aga mitte kõige hullemad. Peale 20minutit voodis pikali olemist mõõdusid ülejäänud minutit haigla tualett ruumis, seal lihtsalt oli kõige parem. R. oli palatis, näris küüsi, ega osanud midagi teha, aga eks ta ol ikka pabinas ka, sest ma ei jaksanud talle midagi rääkida, mis toimub. Mingi hetk tõmbasin sügavalt hinge ja palusin tal ämmakas kutsuda. Selleks ajaks olid valud juba päris tugevad. Ämmakas kupatas mind voodisse, et avatust kontrollida ja kui ma ennast saja aasta pärast sinna suutsin vedada, selgus et emakakael on täielikult avatud. Läksin siis sünnitustuppa, et meie väike beebsu ilmale tuua. Nii kui uksest sisse astusin tulid ära looteveed. Ma usun, et umbes 5-10minutit ma seisin selle toe najal ja kui ma tundsin, et no kohe ta tuleb läksin kärmesti voodi, tegin 3 pressi ja käes meie pisike ilmaime oli. Aeg oli 07.07.2015 kell 07:17. See hetk kui meie väike päike minu rinnale pandi, oli midagi erakordset, see tunne, seda ei oskagi seletada. Lapse sünnikaaluks sai 3550g, pikkust 50cm.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et see sünnitus on kordades hullem ja raskem ning valusam. Olen õnnelik, et see nii raske polnudki, kuigi ma mäletan siiani kuidas valudega vetsus olin ning korrutasin endale, et ma ei sünnita enam mitte kunagi :D.
Haiglas veetsime kaks päeva, lapsega oli kõik korras, minuga samuti, õmblusi õnneks ei tehtud. Terve suguvõsa käis meie pisikest L. vaatamas ja kallistamas. Mäletan veel, et haiglas oli ausalt õeldes päris igav, eriti kui olime lapsega kahekesi, õues oli pidevalt vihmane ilm, R. oli päeval tööl. Koju tulemise päevaks oli L. sünnikaalu saavutanud, vajalikud vaktsiinid saanud ning issi võiski meile järgi tulla.