Mina ja minu rasedus

Nonii, alustan siis algusest. Olen kõige tavalisem tüüpiline eestlane kes tahab palju ja korraga!! Elan ühes armsas pisikeses linnas koos kassi, lapse ning elukaaslasega. Paberil on kirjas keskharidus.

Natuke rohkem kui kolm aastat tagasi, kui oma elukaaslasega tutvusin ei osanud me kumbki aimata, et paari aasta pärast elame koos, oleme õnnelikud ning tunnustame ja aitame üksteist igal võimalikul moel. Leppisime kokku, et enne kui perekonna loome, saab meil olema oma kodu, püsivad töökohad Eestis ning muidugi käib elukaaslane ära kaitseväes. Nii see päris ei läinud. Kaks aastat tagasi, ühel ilusal suvekuu õhtul, kui mu päevad olid juba mintu nädalat hilinenud, otsustasin minna apteeki, osta rasedustest, see ära teha ning olla kindel, et minu sees ei ole tärkamas uut elu. Ma eksisin! Esimene mõte oli kuidas seda oma tol hetkel soomes töötavale elukaaslasele öelda. Teine mõte oli, et kas lapse tuba peaks olema roosa või sinine :). Kirjutasin siis elukaaslasele (edaspidi nimetan teda R.) kirja, et tegin testi ning see näitab kahte triipu. Kinnituseks saatsin talle pulgast ka pildi, isegi kaks. Muidugi oli ta ehmatus päris suur ja ta üritas mulle kinnitada, et seal on üks triip, kuna see teine jooneke oli natukene heledam kui esimene, siis oli ta kindel, et test on negatiivne. No hea küll, kui sa nii ütled, mõtlesin ma nõrdinult, sest mina olin ju sisimas juba ammu maimukest saada tahtnud. Nädala pärast kui R. eestisse tuli, pakkus ta välja, et teeks kindluse mõttes siiski uue testi ja mis mul selle vastu sai olla, muidugi olin ma nõus. Läksime siis apteeki, ostsime testi ja proovisime uuesti. Seekord näitas test kahte tumedat joont ning R. ei saanud enam vastu jonnida :). Järgmiseks nädalaks sain ka kohe arstile aja, et rasedus tuvastada. Siiamaani on väga hästi meeles, kui ma arstilt ära tulin, mehega kokku sain ja talle esimest ultraheli pilti näitasin, kus peal üks pisike täpike, siis , uskuke mind, ma ei olnud varem nii uhket nägu näinud. Elukaaslasel tuli pisar silmanurka, ta oli uhke, kohe vägagi! Järgnev kuu rasedana oli päris uskumatu, mul ei olnud ei iiveldust, oksendamist ega midagi. Oli ainult R. kes pidevalt korrutas, et mis siis nüüd saab, kus me elama hakkame( sel ajal olime vaheldumisi tema ja minu vanemate juures), kuidas ma siin väikses kohas hea palgaga töö leian, kuidas me hakkama saame, me ju ei ole varem lapsi kasvatanud. Mis siis saab, kui me ei oska, kui me teeme midagi valesti jne... Muidugi ma üritasin teda pidevalt rahustada ja proovida talle seletada, et see kõik ongi uus, me saame hakkama, me leiame omale koha, kus olla ja küll ta leiab ka töö, mis on hästi tasustatud. Eks ta enamus ajast võttis mind ikka kuulda ja suutis maha rahuneda, kuid mitte kauaks. Igal õhtul, enne magama minekut, ma teadsin alati , et tuleb tund aega juttu sellest kuidas ja kas me ikka hakkama saame. Selle kuu aja vältel tuli ta ära Soomest ning hakkas Eestis töökohta otsima. See oli oodatust raskem, töö leidmine võttis aega seitse pikka kuud. Suureks takistuseks oli veel käimata sõjaväe kohustus.
Oli esimene oktoober, kui tundsin, et midagi on korrast ära, ma ei tundnud ennast hästi. Olin nukker, kartsin, et rasedus on katkenud, mis sest et alles paar päeva tagasi käisin ämmaka juures ja kõik oli vägagi hästi. Öö otsa googeldamist ei suutnud mind maha rahustada ning R. viis mind erakorralisse (oli laupäev) kontrolli. Seal paluti mul mitte muretseda ja paanikat tekitada. Kõik on korras,minge koju ära, öeldi mulle ja nii ma tegingi. Jäin esmaspäeva ootama, et oma arsti juurde minna. Nii see juhtuski, R ühe käe otsas, mure koorem teise. Mul oli õigus, mu rasedus oli peetunud. Kabinetist välja tulles ja elukaaslase lootvatesse silmadesse vaadates puhkesin nutma. Mind jäeti õhtuni palatisse, topiti tablette sisse ja tehti süste. Seal ma siis olingi, üksinda, sõnagi rääkimata R.-ga , kes ju ootas samuti, et ma talle räägiksin, mis juhtus. Too õhtu oli raske, meie mõlema jaoks, eriti elukaaslasele. Tema, kes kahe kuu jooksul oli leppinud sellega, et kevadel peaks meid tervitama uus ilmakodanik, oli pettunud. Ta ei suutnud seda uskuda. Nädal aega arstide juures käimist ei tulnud samuti toibumisele kasuks. Võtsime aja maha ja püüdsime lihtsalt olla.
Hakkasime omale otsima kodu ning üritasime mõtted mujale saada ja saimegi, valu mis oli südames, hakkas tasapisi ununema ning muutus lootuseks. Mis edasi sai, sellest juba järgmises postituses.
Peatse lugemiseni! ;)