Oma kodu me ei pidanudki kaua otsima, sugulussidemete kaudu saime mõnusa korteri üsna kiiresti. Asus see mõnusas vaikses kohas, kus peale valjuhääldse naabri ei olnud midagi, mis segaks omi mõtteid mõelda ning plaane pidada uueks väljakutseteks. Nimelt otsustasime elukaaslasega, et me vajame oma ellu kedagi, kes annaks paljudele asjadele uue mõtte, kelle pärast öösel tõusta ja kellele pakkuda oma õlga lohutuseks. Nii me siis üritama hakkasimegi, uuesti rasestuda. Ausalt öeldes, see ei võtnudki teab mis kaua aega, kui nüüd tagant järele mõelda. Tol hetkel tundus see poolteist kuud ikka väga pikka aeg- mitmed testid ning ikka ja jälle kurvad näod. Kuid lõpuks, lõpuks ometi saime ka meie need kaks triibukest kätte. Järgmisel päeval läksin arstile, et taaskord kinnitust saada. Jah, ma sain ning järgmisel korral sain kohe ka arvele. Olime R. mõlemad väga õnnelikud.
Esimene trimester ei olnudki enam nii lilleline kui eelmine kord. Mul tekkisid hommikused iiveldused, kadus söögiisu, jõudu ei olnud palju ning kartus, et taaskord midagi juhtub, oli suur. Nende esimese kolme kuuga ma ei julgenud midagi teha. Tahtsin vaid toas, voodi peal istuda ja mitte midagi teha, sest äkki juhtub midagi. Võib-olla ma teen midagi, mis viib mind jälle nädalaks arstide juurde tablette sööma. R. üritas mind igatepidi vedada igalepoole ja tal see muidugi õnnestus. Ma usun, et kui teda poleks olnud, siis ma olekski kolm kuud voodis istunud ja lage vaadanud. Nende mitme kuu sisse jäid ka jõulud ning aastavahetus. Meie kahe jaoks olid need pühad viimased , kus olime kahekesi. Püüdsime nendest viimast võtta.
Jõulude ajal said ka meie vanemad ning õed-vennad rasedusest teada. Kuna me mingit suurt üllatust ei plaaninud neile teha, siis tuligi see nii muuseas jutuks. On ju palju neid paare, kes plaanivad oma rasedusest teatada väga huvitavatel ja põnevatel viisidel. Mitte, et see meie jaoks oleks raske olnud, me lihtsalt ei pidanud seda vajalikuks. Niigi olime üpris teadlikud sellest, et paljud meie lähikondlased seda juba aimasid. :)
Teise trimestriga kadusid nagu võluväel ära iiveldus ning väsimus. Tekkis tohutu isu värske kurgi ning pirnide järgi. Kui ma päeva jooksul neid kumbagi ei söönud, siis oli ikka päris halvasti. Kohe selline tunne oli, nagu midagi on tegemata, miski mis tekitas õhtul peapööritust. :) Sellel ajal võtsin ka kaalust korralikult juurde. Olgu mainitud, et sünnitus tähtajaks määrati 18.07.2015. Mida rohkem oli minu rasedus kestnud, seda enam ma tundsin vajadust lapsele vajalikke asju osta ja igaltpoolt kokku krahmata. Õnneks on mul piisavalt tark elukaaslane, kes suudab mind alati mõistusele tuua. Me ei teadnud ju lapse sugugi veel!! Meil oli vaid üks pisike probleem, mis tuli lahendada. Nimelt oli meil vaja oma suur 1-toaline korter vahetada 2-toalise vastu. Tegelikult oli meil korter juba välja vaadatud (minu ema teine korter), jäi vaid oodata milla üürilised sealt välja kolivad. Siinkohal oleks vist sobilik mainida, et ka R. leidis endale lõpuks töökoha, mida ta nii nii kaua oli otsinud. Ootasin pikisilmi kolimist ja asjade pakkimist ja uuesti nende lahti pakkimist. Raseduse hirm, et äkki midagi juhtub, oli nagu peoga pühitud. Algas see hetk, kus R. pidi mulle hakkama meelde tuletama, et ma olen siiski rase ja kõhuga ning ei tohi endale viga teha. Mina muidugi vastasin talle seepeale "jajah, ma tean küll. Pole mul häda miskit." Tegelikult ju enam polnudki, peale selle muidugi, et ma oli igaks õhtuks nagu laip, sest olin päeval ennast piisavalt palju liigutanud, et terve öö, taaskord, iga paari tunni tagant vetsus põit tühjendamas käjja. :) ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar