Sünnipäev!

Meie printsessi esimene sünnipäev, lõpuks ometi! Kui kaua ma seda ootasin :) . Ettevalmistustega alustasin juba päris varakut. Soovisin ju oma väiksekesele ikka parimat esimest sünnipäeva, mis sest et tema seda ilmselt ei mäleta, aga pildid on need mis jutustavad.

Kutsed külalistele

Suupisted

Eriti maitsvad tikuvõileivad ning juustuviinamarja maiused

Õhupallid on eriti hinnas!

Raskelt valminud mitme kilone tort

Muidugi ei puudunud laualt kartulisalat, väga-väga maitsev grillliha ( PS! parimatelt grillmeistritelt!) ning muidugi grillitud šokolaadi-banaanid. L. sai endale väga palju kingitusi, millega talle nüüd väga meeldib mängida ning tegeleda. Lisan mõned pildid kingitustest, lisaks sai ta muidugi riideid ning muid vingeid aksessuaare :)

Liha valmib!

Külalised

Preili oma rattaga

Pisipiiga pallimeres :)

Raamtud ning puzle

Hüpikloom!

Ksülofon!!

Printsessi sünnipäeva kaardid ! :)

Esimene aasta lapsevanemana

Täna, täpselt aasta aega tagasi tuli meie ellu üks kõige imeliseim tütarlaps. Hetkel teeb ta teises toas, oma enda mitte nii armsas voodis lõunaund. Ehk magab ta piisavalt ning ma jõuan kõik oma toimetused ära teha. Räägin siis teile kuidas see esimene fantastiline aasta möödus.
Esimene kuu kulges nii-õelda viperdusteta, lapsel olid õrnad gaasid, mis teda vaid natukene häirisid. Me ei saanud endale ühtegi haigust külge ning elu oli nagu lill. Rasked olid vaid öised magamised. Kuna tibi otsustas meie voodis magada ja jah, mulle alguses meeldis see, kuid sel hetkel kui üks külg hakkas laiaks minema ei olnud asi enam kuidagi moodi mõnus. Tuli hakata teda enda voodis magama panema. Tegelt õnnestus see meil päris kiiresti. Vahetasime ära voodi madratsi ja voilaa, olemas.. beebsu magas oma voodis. Öösel sai kümneid kordi rinda, mõlemad saime ära magatud. Ütleks et unepuudust nagu ei olnudki, arvesatades seda milline unekott ma enne rasedust olin. Päeval olin lapsega enamjaolt kahekesi, õppisime aina uusi nippe ja trikke ning õhtul kandsime kõik issile ette. Oli ju hea meel, kui laps esimest korda pead tõstis, oma esimest lelu käes hoidis, sulle suure hambutu naeratuse kinkis või keerama õppis. Raskusi valmistas meile vaid roomamine, no kohe mitte see ei tulnud. Olin juba lootust kaotamas ja alla andmas kui ühel kaunil märtsikuu päeval tibi otsustas, et nüüd õige aeg ning nii muuseas voodis edasi liikus. Suures õhinas panin ta kiirelt maha ja hakkasin talt kreemipotsikut eest veeretama. Ausõna, ma olin pilvedel, poetasin isegi paar õnnepisarat. Mai algul otsustas ta käputamisega algust teha ning nüüd mõni aeg tagasi sai ta tugede najal kõndimise selgeks ning ega need päris esimesed sammudki kaugel ole. Veebruaris toimus L. ristimine, mis kulges muideks väga lõpusalt. Preilil oli terve aeg suu kõrvuni, hea oli et lauluraamat oli tiba suurem kut tema suu, muidu oleks ta selle vabalt pintslisse pannud.
Aastaga õppisime R. üksteist paremini tundma, tajusime aina enam teineteise nõrku kohti ning pakkusime tuge igal vajalikul hetkel. Muidugi ei puudunud tülid, nutmised ja vihahood. Nüüd tagantjärele mõeldes olime ikka naljakad küll. Kuidas üks pisiasi suutis meid endist nii välja lüüa. Lubasime ju mõlemad kodunt ära joosta ning kõik kohad põlema panna. Jumal tänatud, et midagi ei juhtunud. Eks see armastus kahe inimese vahel on ikka üks imeline tunne. Täitsa nagu võib loota sellele tundele :).
Peale jaanipäeva on asi ainult paremuse poole läinud, Lisete tunneb ennast aina kindlamalt siin suures maailmas ning ega meil R. ka midagi viga pole. Saame hästi hakkama, harjume uue eluga ikka veel :). Kindlasti ei "jookse me enam kodunt ära" ning saame endiselt ühele kõige kaunimale printsessile vanemad olla.

Teine poolaeg

Ajaks kui oma kogu kupatuse olime suutnud oma uude koju tassida, hakkasime pidama plaani remontiks. Oli ju vaja kõik korda teha, uus elutuba,magamistuba, wc ja vannituba. Nii me siis tasapisi pihta hakkasime, mina oma suure kõhuga kõige rohkem õhinas, ilmselt oleks ma maja ka tookord püsti pannud. Raseduse viimane trimester kulges hästi, polnud ei mingeid vaevusi ega tujusid, kuni selle hetkeni kuni hakkas jaanipäev kätte jõudma. Nimelt oli mul nädal enne seda suurt tralli eelviimane kord käjja oma suureks paisunud kõhuga arsti juures kontrollis. Tookord ei olnud vereproov korras, liiga palju valku.. Pidin mingeid küünlaid endale sisse ajama ning sööma palju kodujuustu (väkkk....) ja muidugi suutsin ma netist absoluutselt kõige hullemad artiklid üles otsida, mis ajasid mind endast veel rohkem välja. Isegi R. oli kurb ja õnnetu, ilmselt esimest korda kui ta uskus ka googlet :). Arst ju ka ometi mainis, et kui paari päevaga pole asi paremaks läinud, tuleb sünnitus esile kutsuda. Muidugi ju hakkas mu peas sadu asju keerlema, esiteks juba vannitoa remont, mis polnud sugugi veel valmis. Minu ja R. õnneks oli kõik kahe päeva pärast korras, täpselt nagu midagi poleks olnudki. Saime veeta rahulikud jaanid ning keskenduda peagi sündivale beebile.
Juuli alguseks said kõik beebi jaoks vajalikud toimetused tehtud, voodi sai kokku pandud, riided pestud ning haiglakott pakitud.
Viimane õhtu enne sündi, kui me R. magama heitsime, laususin talle, et taaskord jälle üks päev möödas ja polegi pidanud haiglasse minema. Ootasin ma ju lapse sündi niii väga. Öösel 1:41 käisin esimest korda tualetis. Seekord polnud mingit valu, umbes 10 minutit hiljem hakkas kõht kergelt (nagu ikka vääääga kergelt) valutama, mõtlesin, et kas nüüd lõpuks saabki. Umbes tund aega wc vahet käies ärkas ka R. üles. Ega ta väga midagi aru ei saanudki, rääkisin talle ära siis, et natuke ikka valutab ka, aga et pole hullu midagi ja heitku tagasi voodisse magama, küll ma äratan kui midagi on. Kella poole nelja paiku oli R. juba päris kärsitu ning tegi ettepaneku haiglasse minna. Mina muidugi naersin ta välja, pole mul ju midagi viga,küll üle läheb, ma ei hakka niikuinii sünnitama veel. PS! Valude vahe oli u 5 minutit. Pika moosimise peale ma lõpuks nõustusin, panin omale hilbud selga ja istusin autosse, 3:58 jõudsime haiglasse, mind vaadati üle ja öeldi et noh, eks sa siis ole, aga sünnituseni on veel väga pikk maa. Avatust oli vaid 3cm. Panin omale haiglakitli selga ja hakkasin valutama. Sel hetkel ma enam kellaaegu ei tajunud, mingi aeg tehti KTG, selleks ajaks olid valud juba tunduvalt tugevamad, aga mitte kõige hullemad. Peale 20minutit voodis pikali olemist mõõdusid ülejäänud minutit haigla tualett ruumis, seal lihtsalt oli kõige parem. R. oli palatis, näris küüsi, ega osanud midagi teha, aga eks ta ol ikka pabinas ka, sest ma ei jaksanud talle midagi rääkida, mis toimub. Mingi hetk tõmbasin sügavalt hinge ja palusin tal ämmakas kutsuda. Selleks ajaks olid valud juba päris tugevad. Ämmakas kupatas mind voodisse, et avatust kontrollida ja kui ma ennast saja aasta pärast sinna suutsin vedada, selgus et emakakael on täielikult avatud. Läksin siis sünnitustuppa, et meie väike beebsu ilmale tuua. Nii kui uksest sisse astusin tulid ära looteveed. Ma usun, et umbes 5-10minutit ma seisin selle toe najal ja kui ma tundsin, et no kohe ta tuleb läksin kärmesti voodi, tegin 3 pressi ja käes meie pisike ilmaime oli. Aeg oli 07.07.2015 kell 07:17. See hetk kui meie väike päike minu rinnale pandi, oli midagi erakordset, see tunne, seda ei oskagi seletada. Lapse sünnikaaluks sai 3550g, pikkust 50cm.
Ausalt öeldes, ma arvasin, et see sünnitus on kordades hullem ja raskem ning valusam. Olen õnnelik, et see nii raske polnudki, kuigi ma mäletan siiani kuidas valudega vetsus olin ning korrutasin endale, et ma ei sünnita enam mitte kunagi :D.
Haiglas veetsime kaks päeva, lapsega oli kõik korras, minuga samuti, õmblusi õnneks ei tehtud. Terve suguvõsa käis meie pisikest L. vaatamas ja kallistamas. Mäletan veel, et haiglas oli ausalt õeldes päris igav, eriti kui olime lapsega kahekesi, õues oli pidevalt vihmane ilm, R. oli päeval tööl. Koju tulemise päevaks oli L. sünnikaalu saavutanud, vajalikud vaktsiinid saanud ning issi võiski meile järgi tulla.

Esimene poolaeg

Oma kodu me ei pidanudki kaua otsima, sugulussidemete kaudu saime mõnusa korteri üsna kiiresti. Asus see mõnusas vaikses kohas, kus peale valjuhääldse naabri ei olnud midagi, mis segaks omi mõtteid mõelda ning plaane pidada uueks väljakutseteks. Nimelt otsustasime elukaaslasega, et me vajame oma ellu kedagi, kes annaks paljudele asjadele uue mõtte, kelle pärast öösel tõusta ja kellele pakkuda oma õlga lohutuseks. Nii me siis üritama hakkasimegi, uuesti rasestuda. Ausalt öeldes, see ei võtnudki teab mis kaua aega, kui nüüd tagant järele mõelda. Tol hetkel tundus see poolteist kuud ikka väga pikka aeg- mitmed testid ning ikka ja jälle kurvad näod. Kuid lõpuks, lõpuks ometi saime ka meie need kaks triibukest kätte. Järgmisel päeval läksin arstile, et taaskord kinnitust saada. Jah, ma sain ning järgmisel korral sain kohe ka arvele. Olime R. mõlemad väga õnnelikud. 

Esimene trimester ei olnudki enam nii lilleline kui eelmine kord. Mul tekkisid hommikused iiveldused, kadus söögiisu, jõudu ei olnud palju ning kartus, et taaskord midagi juhtub, oli suur. Nende esimese kolme kuuga ma ei julgenud midagi teha. Tahtsin vaid toas, voodi peal istuda ja mitte midagi teha, sest äkki juhtub midagi. Võib-olla ma teen midagi, mis viib mind jälle nädalaks arstide juurde tablette sööma. R. üritas mind igatepidi vedada igalepoole ja tal see muidugi õnnestus. Ma usun, et kui teda poleks olnud, siis ma olekski kolm kuud voodis istunud ja lage vaadanud. Nende mitme kuu sisse jäid ka jõulud ning aastavahetus. Meie kahe jaoks olid need pühad viimased , kus olime kahekesi. Püüdsime nendest viimast võtta. 

Jõulude ajal said ka meie vanemad ning õed-vennad rasedusest teada. Kuna me mingit suurt üllatust ei plaaninud neile teha, siis tuligi see nii muuseas jutuks. On ju palju neid paare, kes plaanivad oma rasedusest teatada väga huvitavatel ja põnevatel viisidel. Mitte, et see meie jaoks oleks raske olnud, me lihtsalt ei pidanud seda vajalikuks. Niigi olime üpris teadlikud sellest, et paljud meie lähikondlased seda juba aimasid. :)

Teise trimestriga kadusid nagu võluväel ära iiveldus ning väsimus. Tekkis tohutu isu värske kurgi ning pirnide järgi. Kui ma päeva jooksul neid kumbagi ei söönud, siis oli ikka päris halvasti. Kohe selline tunne oli, nagu midagi on tegemata, miski mis tekitas õhtul peapööritust. :) Sellel ajal võtsin ka kaalust korralikult juurde. Olgu mainitud, et sünnitus tähtajaks määrati 18.07.2015. Mida rohkem oli minu rasedus kestnud, seda enam ma tundsin vajadust lapsele vajalikke asju osta ja igaltpoolt kokku krahmata. Õnneks on mul piisavalt tark elukaaslane, kes suudab mind alati mõistusele tuua. Me ei teadnud ju lapse sugugi veel!! Meil oli vaid üks pisike probleem, mis tuli lahendada. Nimelt oli meil vaja oma suur 1-toaline korter vahetada 2-toalise vastu. Tegelikult oli meil korter juba välja vaadatud (minu ema teine korter), jäi vaid oodata milla üürilised sealt välja kolivad. Siinkohal oleks vist sobilik mainida, et ka R. leidis endale lõpuks töökoha, mida ta nii nii kaua oli otsinud. Ootasin pikisilmi kolimist ja asjade pakkimist ja uuesti nende lahti pakkimist. Raseduse hirm, et äkki midagi juhtub, oli nagu peoga pühitud. Algas see hetk, kus R. pidi mulle hakkama meelde tuletama, et ma olen siiski rase ja kõhuga ning ei tohi endale viga teha. Mina muidugi vastasin talle seepeale "jajah, ma tean küll. Pole mul häda miskit." Tegelikult ju enam polnudki, peale selle muidugi, et ma oli igaks õhtuks nagu laip, sest olin päeval ennast piisavalt palju liigutanud, et terve öö, taaskord, iga paari tunni tagant vetsus põit tühjendamas käjja. :) ...

Mina ja minu rasedus

Nonii, alustan siis algusest. Olen kõige tavalisem tüüpiline eestlane kes tahab palju ja korraga!! Elan ühes armsas pisikeses linnas koos kassi, lapse ning elukaaslasega. Paberil on kirjas keskharidus.

Natuke rohkem kui kolm aastat tagasi, kui oma elukaaslasega tutvusin ei osanud me kumbki aimata, et paari aasta pärast elame koos, oleme õnnelikud ning tunnustame ja aitame üksteist igal võimalikul moel. Leppisime kokku, et enne kui perekonna loome, saab meil olema oma kodu, püsivad töökohad Eestis ning muidugi käib elukaaslane ära kaitseväes. Nii see päris ei läinud. Kaks aastat tagasi, ühel ilusal suvekuu õhtul, kui mu päevad olid juba mintu nädalat hilinenud, otsustasin minna apteeki, osta rasedustest, see ära teha ning olla kindel, et minu sees ei ole tärkamas uut elu. Ma eksisin! Esimene mõte oli kuidas seda oma tol hetkel soomes töötavale elukaaslasele öelda. Teine mõte oli, et kas lapse tuba peaks olema roosa või sinine :). Kirjutasin siis elukaaslasele (edaspidi nimetan teda R.) kirja, et tegin testi ning see näitab kahte triipu. Kinnituseks saatsin talle pulgast ka pildi, isegi kaks. Muidugi oli ta ehmatus päris suur ja ta üritas mulle kinnitada, et seal on üks triip, kuna see teine jooneke oli natukene heledam kui esimene, siis oli ta kindel, et test on negatiivne. No hea küll, kui sa nii ütled, mõtlesin ma nõrdinult, sest mina olin ju sisimas juba ammu maimukest saada tahtnud. Nädala pärast kui R. eestisse tuli, pakkus ta välja, et teeks kindluse mõttes siiski uue testi ja mis mul selle vastu sai olla, muidugi olin ma nõus. Läksime siis apteeki, ostsime testi ja proovisime uuesti. Seekord näitas test kahte tumedat joont ning R. ei saanud enam vastu jonnida :). Järgmiseks nädalaks sain ka kohe arstile aja, et rasedus tuvastada. Siiamaani on väga hästi meeles, kui ma arstilt ära tulin, mehega kokku sain ja talle esimest ultraheli pilti näitasin, kus peal üks pisike täpike, siis , uskuke mind, ma ei olnud varem nii uhket nägu näinud. Elukaaslasel tuli pisar silmanurka, ta oli uhke, kohe vägagi! Järgnev kuu rasedana oli päris uskumatu, mul ei olnud ei iiveldust, oksendamist ega midagi. Oli ainult R. kes pidevalt korrutas, et mis siis nüüd saab, kus me elama hakkame( sel ajal olime vaheldumisi tema ja minu vanemate juures), kuidas ma siin väikses kohas hea palgaga töö leian, kuidas me hakkama saame, me ju ei ole varem lapsi kasvatanud. Mis siis saab, kui me ei oska, kui me teeme midagi valesti jne... Muidugi ma üritasin teda pidevalt rahustada ja proovida talle seletada, et see kõik ongi uus, me saame hakkama, me leiame omale koha, kus olla ja küll ta leiab ka töö, mis on hästi tasustatud. Eks ta enamus ajast võttis mind ikka kuulda ja suutis maha rahuneda, kuid mitte kauaks. Igal õhtul, enne magama minekut, ma teadsin alati , et tuleb tund aega juttu sellest kuidas ja kas me ikka hakkama saame. Selle kuu aja vältel tuli ta ära Soomest ning hakkas Eestis töökohta otsima. See oli oodatust raskem, töö leidmine võttis aega seitse pikka kuud. Suureks takistuseks oli veel käimata sõjaväe kohustus.
Oli esimene oktoober, kui tundsin, et midagi on korrast ära, ma ei tundnud ennast hästi. Olin nukker, kartsin, et rasedus on katkenud, mis sest et alles paar päeva tagasi käisin ämmaka juures ja kõik oli vägagi hästi. Öö otsa googeldamist ei suutnud mind maha rahustada ning R. viis mind erakorralisse (oli laupäev) kontrolli. Seal paluti mul mitte muretseda ja paanikat tekitada. Kõik on korras,minge koju ära, öeldi mulle ja nii ma tegingi. Jäin esmaspäeva ootama, et oma arsti juurde minna. Nii see juhtuski, R ühe käe otsas, mure koorem teise. Mul oli õigus, mu rasedus oli peetunud. Kabinetist välja tulles ja elukaaslase lootvatesse silmadesse vaadates puhkesin nutma. Mind jäeti õhtuni palatisse, topiti tablette sisse ja tehti süste. Seal ma siis olingi, üksinda, sõnagi rääkimata R.-ga , kes ju ootas samuti, et ma talle räägiksin, mis juhtus. Too õhtu oli raske, meie mõlema jaoks, eriti elukaaslasele. Tema, kes kahe kuu jooksul oli leppinud sellega, et kevadel peaks meid tervitama uus ilmakodanik, oli pettunud. Ta ei suutnud seda uskuda. Nädal aega arstide juures käimist ei tulnud samuti toibumisele kasuks. Võtsime aja maha ja püüdsime lihtsalt olla.
Hakkasime omale otsima kodu ning üritasime mõtted mujale saada ja saimegi, valu mis oli südames, hakkas tasapisi ununema ning muutus lootuseks. Mis edasi sai, sellest juba järgmises postituses.
Peatse lugemiseni! ;)

Tere!

Nonii, nüüd on see siis käes, blogi kirjutamine ma mõtlen. Olen juba paar aastat lugenud erinevaid huvitavaid blogisid ning iga kord mõelnud, et võiks ju ise ka kirjutada, oma emotsioonid arvutisse trükkida ja kõikidele lugeda anda. Siiani pole olnud selleks ei julgust ega aega, kuid nüüd mõtlen, et "ah, mis seal ikka, küll ma hakkama saan". 

Eks ma siis nüüd istungi siin laua ees, arvutiga kohakuti ja mõtlen millest ma teile kirjutama hakkan. Kindlasti saate lugeda minu elust, kui millestki väga huvitavast :). Püüan lahata maailma muresid enda vaatenurgast ning rääkida kõik puhtalt südamelt ära sünnitusest, laste kasvatamisest ning kokkamisest. Ausõna, see viimane tuleb mul eriti hästi välja! ;) 

Peatse lugemiseni! :)