Täna, täpselt aasta aega tagasi tuli meie ellu üks kõige imeliseim tütarlaps. Hetkel teeb ta teises toas, oma enda mitte nii armsas voodis lõunaund. Ehk magab ta piisavalt ning ma jõuan kõik oma toimetused ära teha. Räägin siis teile kuidas see esimene fantastiline aasta möödus.
Esimene kuu kulges nii-õelda viperdusteta, lapsel olid õrnad gaasid, mis teda vaid natukene häirisid. Me ei saanud endale ühtegi haigust külge ning elu oli nagu lill. Rasked olid vaid öised magamised. Kuna tibi otsustas meie voodis magada ja jah, mulle alguses meeldis see, kuid sel hetkel kui üks külg hakkas laiaks minema ei olnud asi enam kuidagi moodi mõnus. Tuli hakata teda enda voodis magama panema. Tegelt õnnestus see meil päris kiiresti. Vahetasime ära voodi madratsi ja voilaa, olemas.. beebsu magas oma voodis. Öösel sai kümneid kordi rinda, mõlemad saime ära magatud. Ütleks et unepuudust nagu ei olnudki, arvesatades seda milline unekott ma enne rasedust olin. Päeval olin lapsega enamjaolt kahekesi, õppisime aina uusi nippe ja trikke ning õhtul kandsime kõik issile ette. Oli ju hea meel, kui laps esimest korda pead tõstis, oma esimest lelu käes hoidis, sulle suure hambutu naeratuse kinkis või keerama õppis. Raskusi valmistas meile vaid roomamine, no kohe mitte see ei tulnud. Olin juba lootust kaotamas ja alla andmas kui ühel kaunil märtsikuu päeval tibi otsustas, et nüüd õige aeg ning nii muuseas voodis edasi liikus. Suures õhinas panin ta kiirelt maha ja hakkasin talt kreemipotsikut eest veeretama. Ausõna, ma olin pilvedel, poetasin isegi paar õnnepisarat. Mai algul otsustas ta käputamisega algust teha ning nüüd mõni aeg tagasi sai ta tugede najal kõndimise selgeks ning ega need päris esimesed sammudki kaugel ole. Veebruaris toimus L. ristimine, mis kulges muideks väga lõpusalt. Preilil oli terve aeg suu kõrvuni, hea oli et lauluraamat oli tiba suurem kut tema suu, muidu oleks ta selle vabalt pintslisse pannud.
Aastaga õppisime R. üksteist paremini tundma, tajusime aina enam teineteise nõrku kohti ning pakkusime tuge igal vajalikul hetkel. Muidugi ei puudunud tülid, nutmised ja vihahood. Nüüd tagantjärele mõeldes olime ikka naljakad küll. Kuidas üks pisiasi suutis meid endist nii välja lüüa. Lubasime ju mõlemad kodunt ära joosta ning kõik kohad põlema panna. Jumal tänatud, et midagi ei juhtunud. Eks see armastus kahe inimese vahel on ikka üks imeline tunne. Täitsa nagu võib loota sellele tundele :).
Peale jaanipäeva on asi ainult paremuse poole läinud, Lisete tunneb ennast aina kindlamalt siin suures maailmas ning ega meil R. ka midagi viga pole. Saame hästi hakkama, harjume uue eluga ikka veel :). Kindlasti ei "jookse me enam kodunt ära" ning saame endiselt ühele kõige kaunimale printsessile vanemad olla.
